Leinasalmid

Tahaksin pihlapuu rüppe

puhata oleks siin hea...

 ***

Elu on kui tundmatu tee

iial ei tea, millal lõpeb see...


***

Olgu koit Sulle küünlatuleks

õhtulambiks ehajoon...


***

Mul oli aeg ja ma läksin siit

kuid meie vahele jäi salaniit.

Tundke ära tuul, milles tulen taas,

mille sosinais jään teid valvama.


***

Mis tulema peab, see tuleb,kel otsa saab aeg, see läheb. Minnes võtab ta lambist tule ja

süütab taevasse tähe.


***

Elu on laul, on lihtne ta viis,

Heliseb korra ja vaikib siis.


***

Mälestus püha
sinust hinge jääb
helge ja hea.
Meie mõtetes püsid sa üha
elad edasi meie seas.
***
Ma laulan läbi murede
läbi leinatse südame
läbi hoole hoogudelle.
***
Kõikjal jälgi su töödest ja tegudest
mida loonud sa aastate reas
elad edasi meeltes ja mõtetes
oled alati meie seas.
***
Otsatu, piiritu mure
ääretu, rajatu lein...
***
Südame sügavaim kurbus
ja südame sügavaim õnn-
nad ainult aimata on.
***
Ei ole õige öelda
et inimesed tulevad ja lähevad
On inimesi, kes tulevad
ja kunagi ei lähe.
***
Sa andsid kõik
mis oli sul anda
tööd tehes kulus eluniit.
***
Kustuv on igatsus
kustuv on armastus
kustuv on unistus
meeles seisab vaid mälestus.
***
Päike paitagu su kalmu
kuu ja tähed valvaku.
***
Ei tulek ega minek
pole meie endi teha
vaid see, mis sinna vahele jääb.
***
Valus on mõelda, et sind enam poleja iial sa meie juurde ei tule.
***
Tähtede taga koidab Sul taevas
Vaikne lootus Sul täide seal läeb....
***
Me südames sa ikka elad, jääd ikka meie keskele.
***
Su kalmu kohal tasa nutvas tuules
me vaikselt langetame pea.
***
Puud langetavad lehti
sügislillede silmad on pisaraid täis.
***
Ja äkki saab otsa kõik.
Ka see, et olime.
Mis on see ainus, mille kaasa viime?
Ei igavik, ei tunne,
ei lõppemist, ei algust.
/J. Viiding/
***
Ilm läks täna halliks
taevas alla astus
südamele vajus
tinakarva raskus.
***
Mälestuste kauneid jälgi
kõigi hinge Sinust jäi.
***
Soe sügistuul võttis Sul käest
viis sinna kust tagasi ei tulda.
***
Nii ootamatult
liig vara katkes kõik.
***
Su jaoks on lõppenud kõik kannatused, vaevad,
kõik rõõmud, õnnehetked maha jäid.
On piiritu Su kalmu kohal taevas,
seal kohtumise lootus meil on vaid.
***
Sulle anti uni pikk
tähtede sära ja igavik.
***
Mälestust hella Sa pälvid,
pälvid austust, sõnu häid.
Mälestuste kauneid jälgi
meie hinge Sinust jäi.
***
Sõnad liigsed kõik
ainult vaikida võib.
***
Ei kunagi ei iial keegi
või asendada mulle sind
kuigi saatus kustutas su eluleegi
su häälekaja saadab kõikjal mind.
***
Kuigi elutee meid lahku viib
hinge meie armastusest
imekaunis mälestus jääb.
***
Ei kunagi ei iial keegi
või asendada mulle sind
 kuigi saatus kustutanud leegi
ikka armastan ma sind.
***
Aeg annab kõik ja kõik ta võtab ka
ning iial kaugeid aegu kätte me ei saa.
***
Kord olid niidud rohelust täis...
***
Tihase tukkuma laulis tuul
päike käib metsade taga
uinumas pungadki pärnapuul
maga mu tilluke, maga.
Pääsulind patja on peitnud pea
kukkumast lakanud kägu
maga mu lemmik, maga.
***
Hajunud uttu kõik ohud ja vaev
pooles mastis purjed
nüüd sõidab me laev
mis kannab me väikest päikest...

***
Maga me lemmik
nüüd maga.
***
Emake muud ei soovind
kui ainult teateid saaks
lastelt kus need ka viibiks
ootas neid ikka ta.

Elus nii palju päevi
emake näha sai
nägi kuis loojus päike
kuis lõõmas taevas lai.

Nägi kuis saabus kevad
sulatas soojus jää
lilleke õide puhkes
haljendas põlluäär.

Palju ta hoolt ja vaeva

pühendas lastele

need särasilmad kui tähed taevas
vahel tõid pisara palgele.


Soovis ta vaid et lapsed
rännates kaugel teel
helluses vahelgi mõtleks
ka armsale emale.

***
Nüüd emake on läinud
ja nii palju lilli korraga
ta polnud näinud.
***