Matused - olemus ja traditisoonid.

14. juuli 2011 - Lenno Põder

Alljärgnevalt on kogutud kokku erinevat lugemist matustega seonduvalt. Oleks väga teretulnud kui lugejad kirjutaksid kommentaaridesse omi kogemusi matustelt kus on viibitud.
Väga huvitav oleks teada saada matusekommetest mujal maakondades. Ka ennustavad unenäod ja muud nähtused, mida on kogetud.

Matus on lahkunu ärasaatmine viimsele, igaviku teele. See on maise elu üks olulisemaid sündmusi. Ükskõik kui tagasihoidlikult ka ei tahetaks matust korraldada, on ikkagi vajalik inimene, kes juhib matuse käiku.

Matusetseremoonia võib olla kiriklik ja ilmalik. Matus on sama vana kui inimkond. Erinevatel religioonidel ja rahvastel on erinevad matusetalituse kombed.Väga paljudes kultuurides on matus rõõmus sündmus. See on vabanemise ja uue alguse tähistamine.
Eestlastele, nagu ka Eesti lähinaabritele, on  matusetalitus kurb sündmus. Oleneb ka leinatalitajast, kui pidulikuks ja väärikaks see tähtis sündmus kujuneb. 
 
Kirikliku matusetalituse viib läbi vaimulik. Ärasaatmine toimub reeglina kirikust, kuid vajadusel ka kodust vm. Vaimulik pühitseb puusärgi ning viimse puhkepaiga. Kindlasti helisevad hingekellad. Lauldakse vaimulikke leinalaule kirikuoreli saatel. Kiriklik matusetalitus on üsna populaarne ka nüüdsel ajal. Samas võib abiliseks  kutsuda ka ilmaliku matusetalitaja, kes korraldab muu vajaliku mis kuulub matuse juurde. Tavaliselt on kiriklik matusetalitus olnud lahkunu soov ja sellega ka arvestatakse.
 
Ilmalik ärasaatmine toimub leinaruumist, kodust, krematooriumist või surnuaia kabelist. Ilmaliku matusetalituse viib läbi leinatalitaja.  Tseremoonial võib kõlada nii elav muusika kui ka plaadimuusika, mille võivad valida ka omaksed, teades ja tundes lahkunut. Samuti lauldakse ühislaule.
Eestis on kombeks kanda sark läbi pärgade ja lilledega kaunistatud matuseliste spaleeri.
 
Kõige ees liigub ristikandja, siis plaadikandja, siis vaimulik kui on kiriklik matus ning seejärel kantakse sarka lahkunuga, kellele järgnevad kõige lähedasemad leinajad. Vana kombe kohaselt kõige lähedasemad  ei kanna pärgi ega lilli. Kuid on ka erandeid, kus pojad  soovivad kanda ema või isa sarka.  Ülejäänud matuselised ühinevad matuserongiga kui kirst on neist möödunud. 
Millegipärast puudub eestlaste seas  teave, et matuserongiga kohtudes peaksid(võiksid) peatuma hetkeks ka vastutulevad autod jm sõiduriistad ning jalakäijad võiksid  seisatuda. Seda kommet kohtab üliharva, aga siiski kohtab ja see on väga väga südamlik.

Kalmistul

Matusetalitusel nii ruumis kui kalmistul, istuvad või seisavad omaksed kirstu peatsi poolt vaadatuna vasemal pool, paremal pool või otse ees seisavad teised leinajad.

Kalmistul on võimalus ka järelhüüdeid teha. Kui visatakse kolme peotäit mulda, võib samuti lausuda südamlikke mõtteid. Kui haud on kaunistatud ja küünlad põlevad, võib lugeda ka ilmalikel matustel MEIE ISA PALVET.
 Tehakse veel ühispilte. Tihti peljatakse pildistamist, kuid võiks mõelda sellele, et pildid muutuvad aja jooksul järjest väärtuslikemaks. Piltides on jäädvustatud ajalugu. Ja eks aastate ja isegi aastakümnete möödudes on tulevastel põlvedel huvitav näha oma vanavanemate matusepilte.
Ka Eestis on juba praktiseeritud, et talvel külmade ilmade korral, võivad leinajad peale kolme peotäit mulda haua juurest lahkuda peielauda. Haua korrastavad kokkulepitud inimesed või teenuseosutajad. Peale peielauda tulevad kõige lähedasemad haua juurest läbi ja süütavad küünlad.
 
Krematoorium
Krematooriumis toimuv matusetalitus on samasugune nagu matusetalitus muus kohas. Kuid peale tseremooniat ei kanta sarka mitte kalmistule, vaid see läheb tuhastamisele. Urn tuhaga sängitatakse hiljem kalmistule.
Ka kirikust või muust leinaruumist võib lahkunu saata matuseautoga krematooriumisse.
Ajalooliselt pole põletusmatus tundmatu ühelegi rahvale.
Nüüd on valikuvõimalus ka meil.
 
Matuselise etikett
Kõige esimene leinamärk on vaikus. Ruumi sisenedes minnakse kõigepealt kirstu juurde, seisatatakse hüvastijätuks selle jalutsis ning kaasasolev pärg, lille- või matusekimp asetatakse matusetalitaja abil sobivale kohale.  Seejärel suundutakse kõige lähema leinaja juurde kaastunnet avaldama. Kaastunde avaldamine võib toimuda ka tseremoonia lõpupoole kui leinatalitaja selleks märku annab.
Kaastundeavaldus kohapeal olgu lihtne ja napisõnaline. Vahel piisab ka käepigistusest. Mida vähem sõnu, seda parem.
Lapsi ei peaks matustest eemal hoidma kui selleks mingit erilist põhjust pole.

Lilled ja pärjad
Enamik maailma rahvaid saadab oma lahkunuid viimasele teekonnale lilledega ehitult. Juba vanadel kultuurrahvastel olid teatud lilled pühendatud surnutele. Kuid ajad on muutunud. Tänapäeval sobib matusele viia peaaegu kõiki lilli, peaasi, et see tuleb südamest või on tegemist lahkunu lemmiklilledega. Lilli, pärgi ja kimpe ei viida ainult sel juhul, kui see oli kadunu või on omaste soov. Ka tuhastamisele eelnevale matusetalitusele ei viida pärgi. Tavaliselt on sellekohane märge ka leinakuulutusel.
Pärgade ja leinakimpude külge kinnitatakse valgeid, musti või lipuvärvi leinalinte, millele on kirjutatud, kes selle pärja või kimbuga lahkunut mälestab. Lilli ja pärgi aitab hauale sättida matusekorraldaja.
 
Riietuse etikett
Matustel kantakse ainult musti või tumedates toonides rõivaid. Suvel ka valget.
Mehed kannavad ülikonda ja tumedat lipsu. Nõnda riietutakse ka siis, kui minnakse ainult pärga viima.
Matusel ei sobi kanda kirjuid või eredavärvilisi riideid, teksapükse ega spordijalanõusid.
Lapsi musta ei riietata, kuid riided peaksid olema siiski tagasihoidlikud.
 
Peied
Eestlastel on iidne tava korraldada pärast matusetalitust lahkunu mälestuseks peiesid. Need peaksid toimuma vahetult pärast leinatseremooniat või kalmistul peetud matusetalitust.
Mälestuslõunast võtavad osa ainult kutsutud. Lahkunu kolleegid võivad korraldada mälestuslõuna ise. Kuigi matus on üks vähestest sündmustest siin elus, kuhu võib minna ilma kutsumata,
  ei pea peielauda kutsuma kõiki lahkunut saatma tulnud inimesi.
 Peielaud.
Peielauda kaetakse pidulikult ja rangelt.
Kasutatakse traditsioonilist valget laudlina.
Aukoht jäetakse tühjaks, taldrikule asetatakse diagonaalselt nuga ja kahvel. Lahkunut tähistab taldriku ees põlev küünal.
Sõnavõtt
 Lahkunut meenutatakse sõnavõttudes kas enne sööki või magustoidu ajal.
Peiede lõppedes tänab keegi omastest kõiki, kes austasid lahkunu mälestust ja toetasid leinajaid oma kohalolekuga.
On vale arvata, et leinajad ei soovi kadunust kõneleda. Päris sageli on kadunust kõnelemine lausa vajalik, sest see aitab hingelist tasakaalu taastada.


Leinaaeg
Leina märgiks kannavad lahkunu omaksed teatava aja jooksul tumedat leinariietust, ei korralda kärarikkaid vastuvõtte ega käi seltskonnas. Kui kaua leinaaeg kestab, on leinaja enda südameasi. Need kes peavad rangelt kinni traditsioonidest, toimivad järgmiselt: 
vanemate kaotus – leinaaeg 10 kuud, abikaasa surma korral – 1 aasta, sama aeg ka täiskasvanud lapse kaotuse korral; vanavanemate, õdede ja vendade ning väiksemate laste surma korral kestab leinaaeg 3 kuud.

Peaaegu kõigist jääb siia maailma maha midagi materiaalset. Kõik ei pea vajalikuks testamenti teha. Usutakse, et inimese hing rändab pärast keha surma maapeal 40 päeva. Kristlikus maailmas loetakse lahkunule 40.päeval kirikus või kalmistul hingepalvet. Alles pärast seda on kohane hakata mõtlema järelejäänud maise vara jaotamisele.

Kaastunde avaldamine leinajale ei peaks valmistama sõpradele, kolleegidele, tuttavatele kohmetust. See on parim ja vähim, mida te saate teha raskes hingelises seisundis inimesele - kallistada teda. Alati polegi sõnu vaja.

 Kohased on ka kaastundekaardid. 

Tööandja ei peaks ootama, et leinaja temalt kolme vaba päeva küsiks, vaid see võiks olla tööandja pakkumine, jällegi vähim, mida ta teha saaks.
Rõõm on kuulda leinajatelt, et töökohad on neid ka rahaliselt toetanud, rääkimata  muust abist.


Me ei tea iial keegi, millal oleme ise leinajad ja vajame tuge.








Kommentaarid: 10

Kommentaarid:

1
Ma tänan väga sellise ülestähenduse eest.Olen ise just ühte matust korraldamas ja oman ka küllalt mitmeid kogemusi. Kuid ikka tahtsin üle vaadata, kas on midagi mul ununenud. oli see kinnitav, julgustuseks ja koguni õppisin uut.
Marika Olenko 7. veebruar 2013
2
Marika, tänan väga tagasiside eest.
Luule Põder 13. veebruar 2013
3
Tere, Luule! Nägin su kommentaari Leinalehel. Aitäh Sulle! Sa oled ka siin nii põhjaliku ja ilusa lehe sisse seadnud. Ma panen Leinalehele lingi siia, siis oled sealt ka leitav :) Ja jagame huvitavat infot. Palju ilusat Sulle! Liidia
Liidia Meel 16. veebruar 2013
4
Aa, ma panin filmi kohta info Leinalehel Uudiste rubriiki. Sealt saab, mis vaja :)
Liidia Meel 16. veebruar 2013
5
Aitäh, Liidia!
Luule 21. veebruar 2013
6
Muidu kena lehekülg, aga mõned väga suured käärid on siin küll! Täielik ristiusustamine! Ilmalikul matusel kristlik palve? Mõtlete ka, mida kokku kirjutate ja mida peab tundma seltskond, kes on näiteks maausulised, ateistid, budistid vms usundi esindajad? Pealegi pole kristlik matus ainuke usuline matus, mida Eestis tehakse, aga mulje jäetakse nagu just nii see oleks.
Aulemb 7. aprill 2013
7
Austatud kommenteerija Aulemb. Mitte midagi ei tee ega loe ma leinajatega kooskõlastamata. Kui see on leinaja soov ja ka lahkunu soov olnud, siis loeme ikka ilmalikul matusel MEIE ISA PALVET. Ei propageeri mingit usku. Vastupidi, mind huvitavad väga erinevad kombed ja traditsioonid. Sõna võivad ju matusel võtta kõik kel soovi. Küllap ongi matusel koos erinevate maailmavaadetega inimesed. Siiani pole mul küll kogemust, et see oleks probleemiks olnud.
Luule 10. mai 2013
8
See oli küll kümme või isegi enam aasat tagai , kui kaotasin oma vanavanaema, kuid mul on siiani meeles tema naeratus ja nägu ja tema teos, kuigi olin siis alles väike laps. Ma armastasin teda väga, ja tema ära saatmine toimus küll Tallinna Krenatooriumis, kuid matus, kui selline oli väga ilus mä mäletan seda detailselt ja ma loodan, et sisimas on ta ikka veel minuga ja aitab mind alati , kui tunnen sellks vajadust
silly 26. mai 2013
9
Seda on küll tore lugeda, et matus on detailselt meeles ja hea on sellele mõelda ka aastaid hiljem. Ju siis inimene ise on ka positiivne. Igaüks ei tunneta seda, et vanaema on ikka veel olemas ja aitab ka. Oled õnnelik inimene, Silly.
Luule 4. juuni 2013
10
Minul selline küsimus,kui peielaud on n.õ. lõpetatus, et leinajad hakkavad lahkuma,kes puhub küünla ära. Minu vanadadest mälestustest et kõige lähedasam peaks küünla ära puhuma. Kuidas tegelikult..
Merle 25. september 2018
Email again:

Lisa kommentaar:

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: