Ilus matus




Meie kultuuriruumis on matus kurb sündmus. 

Me teame, et on rahvusi, kes tantsivad ja laulavad rõõmust, kui keegi on lahkunud siit maisest elust. Me võime küll elu ajal naljaga pooleks rääkida ja soovida, et minu matusel kõlagu vaid rõõmsad seltskonnalaulud ja kõik külakoerad peavad söönuks saama....ma pole veel sellist matust pidanud korraldama ja ega ei kujuta hästi ette ka. 

Hea matusekõneleja muudab matuse helgeks. Tema eesmärk on leinajaid lohutada, mitte neisse veel suuremat ängi sisendada, mida lein niigi teeb.


Läbi tuleb mõelda see, millist matust korraldada ja miks just selline variant - kas kirstu- või urnimatus. 

Sageli on lahkunu avaldanud oma soovi mil viisil teda matta. Lahkunu viimane soov tuleb ka täita. Kui lahkunu või omaste soov on teha urnimatus, siis peaks teadma seda, kas urn matta kalmistule või puistatakse tuhk merre, jõkke vm.

Kunagi ei heideta urni veekogusse. Urnist puistatakse tuhk välja ja urn põletatakse või maetakse.

Ei soovita ka urni (pikemaajaliselt) kodus hoida ja siis jääda ootama, millal keegi veel ära sureb, et siis ühiselt matta. Las ikka iga matus olla personaalne matus.

Urnimatust soovitan teha kindlasti siis kui lahkunu välimus on tugevalt kannatada saanud. 


Eestlane saadab oma lähedast ära väärikalt. Pigem tagasihoidlikult kui suurejooneliselt. Eestlane soovib-peaasi, et oleks ilus ja südamlik.


Sellest lähtungi mina.